Luulekogumik sisaldab nii esmakordselt avaldatud luulet kui ka varem ilmunud luuletusi.  

L. Tungla hingestatud loodus- ja armastusluule pakub lugemiselamust. Luuletaja märkab iga väikest lindu, lille, putukat, oksakest ja tuuleiili, igaühel neist on hing ja elu. L. Tungla luule on küps, ilus, armas ja väga heas riimis. Suur osa tema luuletustest on viisistatud. Kõik me teame „Samblalõhnalist laulu“, millele on kauni viisi loonud Priit Pajusaar.

L. Tungla luules on tunda elukogemust, tarkust ja oskust märgata ilu, tänulikkust ning armastust ja kurbust.

Raamatut soovitas Elle Pohla Hulja raamatukogust.

Nostalgiline raamat, millel on Olena Londoni „lapsekäega“ joonistatud pildid.

Tagasivaade autori lapsepõlve on humoorikas ja empaatiline. I. Koff meenutab lapsepõlvekodu, vanemaid ja vanavanemaid südamlikkusega, samas naeruvääristab selleaegset ühiskonda.

Vaatamata kõigele oli I. Koffi lapsepõlves palju huvitavaid mänge, seiklusi ja jutuajamisi muheda vanaisaga. On tunda, et inimestel oli üksteise jaoks rohkem aega ja soovi koos olla. Nad suhtlesid vahetult ja erinevate tegevuste kaudu. Lapsed mängisid ja märkasid päriselu. Mõnus lihtne lugemine!

Raamatut soovitas Elle Pohla Hulja raamatukogust.

Teatrikunstnik Liina Pihlaku mälestused oma perest- vanematest Kersti Merilaasist ja August Sangast, õest Maarja Sangast ja vennast Joel Sangast.

Raamat on kirjutatud siiralt ja südamlikult. Hingesoojendavad meenutused töökast, tragist ja elujaatavast vanaemast, kes oli lastele kui päikesepaiste. Kersti Merilaasi lapsepõlv ja kooliaastad möödusid Virumaal, kaunite Äntu järvede ääres. Ta käis koolis Kiltsis, Väike-Maarjas, Rakveres ja Tapal.

August Sang oli eesti luuletaja ja tõlkija. Ta lõpetas Pärnu poeglaste gümnaasiumi ja astus 1934. aastal  Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda, kus ta õppis vaheaegadega 1942. aastani.

Lugeja tutvub paljude kaasaegsete kultuuri- ja avaliku elu tegelastega – K. Irdi,  G. Ernesaksa, M. Undi ja paljude teistega.

Lahenduse leiab mu kooliajamüsteerium – miks ei õpetatud kirjanduse tunnis K. Merilaasi ja A. Sanga elulugu, ega tutvustatud nende loomingut. Nad ei „sobinud“ antud aega oma hingestatud loodus- ja armastusluulega. 1950. aastatel peeti oluliseks riigikorra ja -juhtide ülistamist. Loomeinimesed ei olnud vabad. Sõna ei olnud vaba, valitses range tsensuur.

Liina Pihlak meenutab oma üliõpilasaastaid, tööd teatris, filmis ja televisioonis, jutustab õest Maarja Panovist, kes oli arst ja vennast Joelist, kes on luuletaja, kirjanduskriitik, keeleteadlane, tõlkija ja publitsist.

Huvitav ja teadmisi pakkuv lugemine!

Raamatut soovitas Elle Pohla Hulja raamatukogust.

Norra kirjaniku Trude Teige tõsielulistel sündmustel põhinev romaan  „Kui vanaema tantsis vihmas“ on tõeline maiuspala paljudele  „Punase raamatu“ sarja austajatele. Kaasahaaravalt ja emotsionaalselt jutustatud lugu ühe suguvõsa süngest saladusest ei jäta külmaks kedagi.

Kõigil meil on saladusi. Kas neid on vaja avalikustada? Kui rääkimata jätmine säästab meile kalleid inimesi, ei tekita neile liigseid üleelamisi ega hingehaavu, kas siis oleme teinud õige valiku? Samas, kui me väldime tõe rääkimist, võib see välja tulles muuta meie lähedaste elu ning tekitada veel suuremaid traumasid.

Peategelane Juni põgeneb linnast saarele vanaema vanasse majja, et seal end oma probleemse mehe eest varjata ja elu üle järele mõelda. Sorteerides vanaema Tekla ning ema Lilla kirju, fotosid ja muid mälestusesemeid, kerkivad üles erinevad mälestused ja küsimused.

Koos toredate kaaslastega püüab Juni lahendada keerukat puslet ja otsida vastuseid tema hinge vaevanud küsimustele.

Põnevat lugemist!

Raamatut soovitas Tiiu Kaare Kadrina valla raamatukogust.

See on silmi avav ja mõtteid puhastav raamat. L. Räpil on kaasahaarav, lihtne, siiras ja soe kirjutamisstiil. Luule ja proosa puudutavad lugeja hinge. L. Räpile on iseloomulik nostalgiline tagasivaade lapsepõlve ja südamlikud meenutused vanavanematest. Kirjanik oskab leida lihtsates asjades ilu, mõtestada elu ja väärtustada hetkes elamist.

See on on teraapiline ja elujõudu andev raamat.

(…)

Võtta päevi, kuid ja aastaid kingituse, mitte koormana. Sõltumata sellest, et mõnel päeval tunned end nagu vette kukkunud tinakamakas.

Oluline on elada ja naerda.

On imeline hommik

ja mu sees

hõõgub

hõrkmagus

elamise

tunne.

L. Räpp ” Elatud eilsete ja elamata homsete vahel” lk 46

Raamatut soovitas Elle Pohla Hulja raamatukogust.

Pildil: Kihlevere lugejate soovitused

P. Wohlleben „Puude salapärane elu: mida nad tunnevad, kuidas suhtlevad – peidulise maailma avastamine”

M. Levy „Kus sa oled“

M. Kupinskaja „Minu Alaska“

J. Rekulak “Piltidesse peidetud”

D. Owens “Kus laulavad langustid”

A. Michaelides “Vaikiv patsient”