Teatrikunstnik Liina Pihlaku mälestused oma perest- vanematest Kersti Merilaasist ja August Sangast, õest Maarja Sangast ja vennast Joel Sangast.

Raamat on kirjutatud siiralt ja südamlikult. Hingesoojendavad meenutused töökast, tragist ja elujaatavast vanaemast, kes oli lastele kui päikesepaiste. Kersti Merilaasi lapsepõlv ja kooliaastad möödusid Virumaal, kaunite Äntu järvede ääres. Ta käis koolis Kiltsis, Väike-Maarjas, Rakveres ja Tapal.

August Sang oli eesti luuletaja ja tõlkija. Ta lõpetas Pärnu poeglaste gümnaasiumi ja astus 1934. aastal  Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda, kus ta õppis vaheaegadega 1942. aastani.

Lugeja tutvub paljude kaasaegsete kultuuri- ja avaliku elu tegelastega – K. Irdi,  G. Ernesaksa, M. Undi ja paljude teistega.

Lahenduse leiab mu kooliajamüsteerium – miks ei õpetatud kirjanduse tunnis K. Merilaasi ja A. Sanga elulugu, ega tutvustatud nende loomingut. Nad ei „sobinud“ antud aega oma hingestatud loodus- ja armastusluulega. 1950. aastatel peeti oluliseks riigikorra ja -juhtide ülistamist. Loomeinimesed ei olnud vabad. Sõna ei olnud vaba, valitses range tsensuur.

Liina Pihlak meenutab oma üliõpilasaastaid, tööd teatris, filmis ja televisioonis, jutustab õest Maarja Panovist, kes oli arst ja vennast Joelist, kes on luuletaja, kirjanduskriitik, keeleteadlane, tõlkija ja publitsist.

Huvitav ja teadmisi pakkuv lugemine!

Raamatut soovitas Elle Pohla Hulja raamatukogust.

Norra kirjaniku Trude Teige tõsielulistel sündmustel põhinev romaan  „Kui vanaema tantsis vihmas“ on tõeline maiuspala paljudele  „Punase raamatu“ sarja austajatele. Kaasahaaravalt ja emotsionaalselt jutustatud lugu ühe suguvõsa süngest saladusest ei jäta külmaks kedagi.

Kõigil meil on saladusi. Kas neid on vaja avalikustada? Kui rääkimata jätmine säästab meile kalleid inimesi, ei tekita neile liigseid üleelamisi ega hingehaavu, kas siis oleme teinud õige valiku? Samas, kui me väldime tõe rääkimist, võib see välja tulles muuta meie lähedaste elu ning tekitada veel suuremaid traumasid.

Peategelane Juni põgeneb linnast saarele vanaema vanasse majja, et seal end oma probleemse mehe eest varjata ja elu üle järele mõelda. Sorteerides vanaema Tekla ning ema Lilla kirju, fotosid ja muid mälestusesemeid, kerkivad üles erinevad mälestused ja küsimused.

Koos toredate kaaslastega püüab Juni lahendada keerukat puslet ja otsida vastuseid tema hinge vaevanud küsimustele.

Põnevat lugemist!

Raamatut soovitas Tiiu Kaare Kadrina valla raamatukogust.

See on silmi avav ja mõtteid puhastav raamat. L. Räpil on kaasahaarav, lihtne, siiras ja soe kirjutamisstiil. Luule ja proosa puudutavad lugeja hinge. L. Räpile on iseloomulik nostalgiline tagasivaade lapsepõlve ja südamlikud meenutused vanavanematest. Kirjanik oskab leida lihtsates asjades ilu, mõtestada elu ja väärtustada hetkes elamist.

See on on teraapiline ja elujõudu andev raamat.

(…)

Võtta päevi, kuid ja aastaid kingituse, mitte koormana. Sõltumata sellest, et mõnel päeval tunned end nagu vette kukkunud tinakamakas.

Oluline on elada ja naerda.

On imeline hommik

ja mu sees

hõõgub

hõrkmagus

elamise

tunne.

L. Räpp ” Elatud eilsete ja elamata homsete vahel” lk 46

Raamatut soovitas Elle Pohla Hulja raamatukogust.

Pildil: Kihlevere lugejate soovitused

P. Wohlleben „Puude salapärane elu: mida nad tunnevad, kuidas suhtlevad – peidulise maailma avastamine”

M. Levy „Kus sa oled“

M. Kupinskaja „Minu Alaska“

J. Rekulak “Piltidesse peidetud”

D. Owens “Kus laulavad langustid”

A. Michaelides “Vaikiv patsient”

Kirjeldus: sisutihedatest ja vaimukatest värsiridadest koosnev luulekogu loob lugejale muheda olemise ning on eriti paslik lugemisvara käesolevaks sauna-aastaks.

Loe kindlasti: kui oled luulehuviline või kui napib aega paksude romaanide lugemiseks, aga soovid unustada argimured ja tahad oma hinge harida.

Kirjastus „Ilmamaa“ on rõõmustanud luulesõpru 84-aastase vanameistri Hando Runneli uue luulekoguga. Olenemata ajast ja vanusest, poliitilisest olukorrast ja teemadest on Runnelil alati olnud suurepärane sõnaseadmisoskus ning vaimukad ja allegoorilised tekstid. Ega siis muidu poleks nii paljudele Runneli sõnadele loodud laule, mida teavad nii noored kui vanad ja mis ringlevad meie seas juba rahvalauludena.

Nagu ütleb pealkirigi, on verivärskes kogus peidus laulud saunaõhtuks. Nii nagu saun puhastab meie keha, puhastavad Runneli värsid meie hinge. Saunapäevade vahele jääb palju elujuhtumeid ja tarku tähelepanekuid, päevasündmusi ja poliitilisi arutelusid, tagasivaateid minevikku, plaane tulevikku, siin on nii rõõmu kui vastuolusid. Samas on Runneli luuletused lihtsad ja argised, kandes liivilikku vaimsust.

Must lagi on meie toal,

kuid põrand on meil puhas.

Kristallis kiiskab kümmel

ja kartul küpseb tuhas.

Siin elavad naisterahvad,

kes naised olla tahtvad.

Me laulame nende loal,

Must lagi on meie toal.

H. Runnel „ Must lagi“

Saunasõpradele meeldetuletuseks

Suvi tuleb, saunavihad

tehke valmis suvel;

talvel, tundes vihast mõnu,

püherdage lumel!

H. Runnel „Vihad“

Toredat lugemist ja nautimist, arvatavasti leiab igaüks siit endale meelepärased värsid.

Raamatut soovitas Tiiu Kaare Kadrina valla raamatukogust

Kirjeldus : Ameerika krimikirjanduse reeglite järgi kirjutatud põnev lugu, mis viib seiklema 1960ndate aastate Viljandisse, aga mitte trööstitusse nõukogudeaegsesse väikelinna, vaid uhkesse kuurortlinna, millest on saanud Las Vegase miniversioon. Meisterlikult põimuvad tegelikkus ja fiktsioon.

Loe kindlasti: kui sulle pakuvad huvi kriminullid, eriti eesti autorite (Ain Kütt, Erkki Koort ) sulest ilmunud.

Peategelane Paul Johanson on aastaid tagasi kodumaalt võõrsile rännanud. Ameerikas on temast saanud Paul Johnson. Elu on olnud karm ja oma õnne pole Paul leidnud, seega otsustab mees tagasi Eestisse naasta. Ta avab kunagises kodulinnas Viljandis detektiivibüroo. Juba teisel päeval tormab uksest sisse segaduses ja ärevil meesterahvas, kelle sõber Karl Berg olevat tema enda silme all maha lastud. Nüüd oleks vaja tapja leidmisel eradetektiivi abi, sest politsei ei võta asja tõsiselt, kuna pole leidnud Karli surnukeha. Lahti rullub põnevate keerdkäikude ja ohtrate tegelastega filmilik süžee, millesse on pikitud ka huumorit ja üllatusi.

Gert Kiiler on ajakirjanik ja stsenarist, Eesti krimikirjanduses uustulnuk. Tema debüütromaan „Eranuhke ei armasta keegi“ võeti lugejate poolt soojalt vastu ning loodetavasti on oodata veel rida põnevaid lugusid detektiiv Johnsoni tegemistest.

Raamatut soovitas Tiiu Kaare Kadrina valla raamatukogust.

Kirjeldus: sõjateemaline psühholoogiline rännakuromaan, kus inimesed võitlevad karmides tingimustes vaimsete ja füüsiliste raskustega.

Loe kindlasti: kui sulle pakuvad huvi sõjaromaanid, eriti Teise maailmasõja temaatika.

Tommi Kinnuneni neljas romaan „ Ei öelnud, et kahetseb“ ilmus eesti keeles 2022. aastal ning tekitas kohe elavat vastukaja. Kuigi paljud on sõjateemast väsinud ja tüdinud, ei saa öelda, et antud romaan liiga raskelt või masendavalt mõjuks. Tugevad ja vastupidavad naiskarakterid tekitavad pigem imetlust ja arusaama, et inimvõimetel puuduvad mõnikord piirid.

Teine maailmasõda hakkab lõpule jõudma ning saksa sõdurid evakueeritakse Norrast tagasi kodumaale, kaitsma Berliini. Naised, kes on siiamaani armeele kasulikud olnud, muutuvad järsku väärtusetuks. Enam pole vaja halastajaõdesid, masinakirjutajaid, toiduvalmistajaid, pesunaisi. Laevadele pääsevad ainult rasedad, sest Saksamaal on lapsi vaja.

Grupp soomlannasid, kes on sattunud Norrasse sakslaste teenistusse, püüab leida tee tagasi koju. Kardetakse nii Nõukogude vägesid kui ka omasid, sest sõjas on naine kõigi jaoks saak. Karm põhjamaine kliima ja sõjast räsitud maastik, nälg, väsimus, hirm, häbi ja alandused kõik see muudab rännaku vaimselt ja füüsiliselt raskeks. Unistatakse kodust ja kojusaamisest, aga samas kardetakse, kas kodu üldse eksisteerib ja kuidas neid vastu võtab, kuidas leida oma koht selles tundmatuseni muutunud maailmas.

Kinnunen oskab oma romaanis pinget hoida. Loed ja loed ja ei suuda raamatut käest panna enne , kui viimane lehekülg läbi saab. Veel kaua oled loetu lummuses ja mõtled elu üle järele.

Raamatut soovitas Tiiu Kaare Kadrina valla raamatukogust

Kirjeldus: muhe ja nostalgiline tagasivaade 1960.-1970. aastate elule Eestis läbi lapse silmade. Kerge ja lihtne lugemine paariks õhtuks.

Loe kindlasti: kui sulle meeldib lugeda mälestusi, memuaare, elulugusid.

Seekordne lugemissoovitus tuli meie raamatukogu lugejalt proua Evilt, kes avastas, et tema sugulaselt Imre Siililt on ilmunud järjekordne mälestusteraamat. Humoorikas stiil ja äratundmisrõõm tekitasid lugejas elevust ja pakkusid positiivseid emotsioone.

Lapsepõlve mälestusteraamat algab seiklusega, mis oleks autorile äärepealt eluohtlikuks saanud. Õnneks oli 9-aastane poisike juba nii nutikas ja suure elutahtega, et suutis iseseisvalt raskustega hakkama saada ja kriitilisest olukorrast võitjana väljuda.

Arvatavasti olidki tolle aja lapsed palju iseseisvamad, elutargemad ja praktilisema meelega kui praegu. Ei kujuta ette, et tänapäeval keegi 4-aastase kaheliitrise mannerguga piimale saadaks või kaasaks väikesed lapsed kuumal suvel raskele heinatööle ja lubaks sadulata hobusel ratsutada. Ka tundub naljakas kümnendaks sünnipäevaks lapse enda soovil talle pool kilo suitsusinki kinkida.

Juhtus ka traagilisi lugusid – lapsed leidsid metsast sõjaaegse miini ja hakkasid seda koduõues kirvega lahti muukima. Käis kõva plahvatus, mis lõppes kolme lapse surmaga.

Tore on lugeda tehnikahuvilise poisipõnni suhteid Läti päritolu radioolaga, millel oli küljes sõbralik roheline silm ja kuldse äärisega ümmargused kõrvad, või lugu, kuidas pere sai omale tuttuue sõiduauto Moskvitš- 403.

Paljud märksõnad ja ajastutruud fotod tekitasid äratundmisrõõmu ning viisid mälestustes tagasi lapsepõlveradadele.

Raamatu „Lapsepõlv Nõukogude Eestis: 1960.-1970. aastad“ autor Imre Siil (sündinud 24.märtsil 1957) on töötanud nii riigiametnikuna Eestis kui diplomaadina Soomes, Rumeenias ja Bulgaarias. Tänu heale jutuvestmisoskusele ja ladusale sulele on kirjamehelt ilmunud juba 9 raamatut ning peagi on oodata lapsepõlve ja kooliaja meenutustele järge, mis hõlmab juba ülikooliaastaid ja elu Tartus.

Raamatut soovitas Tiiu Kaare Kadrina valla raamatukogust.

Selle suve südantliigutavamaks romaaniks kujunes Päikese Kirjastuse poolt välja antud Itaalia kirjaniku Donatella Di Pietrantonio  „Arminuta. Tüdruk, kes tuli tagasi“. See haarav lugu räägib kodust ja perekonnast, sellest, kui määrava tähtsusega on need komponendid lapse kujunemisel ja arenemisel.

Teismelise tüdruku Arminuta süda on lõhkemas, kui ta peab ühel kuumal augustipäeval lahkuma oma senisest hubasest kodust, toredatest vanematest, südamesõbrannast, ujumistrennidest, tantsukoolist. Ta ei suuda aru saada, mida ta valesti on teinud, et teda hüljatakse. Kes on tema bioloogilised vanemad? Kus on tema õige kodu?

Uues harjumatus keskkonnas, paljulapselises peres täis vaesust ja probleeme,  aitavad Arminutal kohaneda tema noorem õde Adriana ning vanem vend Vincenzo, kes ei hiilga eriti koolitarkusega, aga see-eest elutarkust jagub mõlemal küllaga. Kuigi neiu uus pere tundub esialgu hoolimatu ja tuim, on  siiski karmi koore all peidus ka sügavamad tunded.

Romaani teema on võetud 1960ndate aastate Itaalia ühiskonnast, kus paljulapseline pere võis vastastikusel kokkuleppel anda oma lapsukese mõnele lastetule sugulasele kasvatada.

„Arminuta“ saavutas 2017. aastal kohe pärast ilmumist populaarsuse ja 2021. aastal valmis raamatust film. Sobib lugemiseks nii noortele kui täiskasvanutele. Paralleele võib tõmmata  Elena Ferrante romaaniga „Minu geniaalne sõbranna“.

Raamatut soovitas Tiiu Kaare Kadrina valla raamatukogust.

Väärtkirjanduse austajatele mõeldes alustas kirjastus „Tänapäev“ aastal 2000 raamatusarjaga „Punane raamat“.  Sari on kujunduselt silmatorkav ja stiilne, sisaldades pärleid üle maailma tunnustatud kirjanikelt. Mulle isiklikult sümpatiseerib kõige rohkem kvaliteetne tõlge, veatu ja ladusalt loetav tekst.

Viimase „Punase sarja“ lugemiselamuse pakkus Venemaal tuntud noore ajakirjaniku Kira Jarmõši debüütromaan   „Uskumatud juhtumused naistekongis nr 3“. Jarmõš on töötanud kuus aastat Venemaa opositsiooniliidri Aleksei Navalnõi pressiesindajana, kritiseerinud Putini režiimi kuritegusid. Oma tegevuse tõttu on teda korduvalt arreteeritud ja ka vangi mõistetud. Antud romaanis toetubki ta oma läbielamistele ja vanglakogemustele.

Romaani tegevus toimub tänapäeva Moskvas. Peategelane Anna Romanova on osalenud  korruptsioonivastasel miitingul ning teda on karistatud 10-päevase arestiga. Anja kardab, et ta pannakse arestikambrisse koos narkarite, prostituutide ja bandiitidega, aga tegelikult istuvad koos täiesti tavalised noored naised, kes on korda saatnud pisirikkumisi. Tüdrukud arutavad omakeskis, kes milles süüdi on, aga selgub, et tänapäeva Venemaal võidakse iga asja eest kinni panna, oled sa süüdi või mitte.

Päevad arestikambris on igavad ja üksluised, vaheldust pakuvad vaid söögikorrad, tunnised jalutuskäigud ja kord päevas ette nähtud veerandtunnised helistamiskorrad. Isegi duši all käimine on limiteeritud, sest sooja vett napib. Määrustik ja reeglid on tobedad ning kinnipeetavaid alavääristavad. Veidi elevust toovad argiellu kongikaaslaste värvikad elulood ja juhtumused.

Anjal on raske, teda ründavad minevikumälestused ja kummalised unenäod. Lõpuks ei saagi ta aru, mis on tegelikkus ja mis fantaasia.

Romaan  „Uskumatud juhtumused naistekongis nr 3“ on väga ajakohane teos ning iseloomustab hästi tavakodaniku  ja riigi  suhteid korrumpeerunud Venemaal. Sobib lugemiseks kõigile, kes huvituvad tänapäeva elust ja poliitikast. Meeldib kindlasti neile, kellele on meeldinud  samas sarjas ilmunud Sergei Dovlatovi  romaan „Tsoon“.

Raamatut soovitas Tiiu Kaare Kadrina valla raamatukogust.